Katrin Pauts | Päev, mida me (kahjuks) kunagi ei unusta (47)

Ainult kahjuks olin juba hommikust peale Tuhkatriinu – linna kaupluste kõige odavamas kleidis, isetehtud soenguga, huuled värvitud veekindla markeriga. Muidugi nad vaatasid. Nägin, kuidas pilgud mõõtsid mind ja teisi, meid hinnati, seati tähtsuse järjekorda. Mina jäin edetabelis viimaseks. Ma ei läinud isegi aktusejärgsele peole. Kui täna vaatan gümnaasiumi lõpuaktusel tehtud fotot, ei paista kleidi odavus välja. Sest see ei loe. See ei mõjuta mind enam.

Või kas ikka ei? Mõtlen järele ja pole enam kindel. Paar kuud tagasi kirjutas tuttav messengeris, et mu viimane krimka on „haltuurapask“. Piisas ühest sõnast, mis nullis kõigi teiste öeldud head sõnad.

Tõmbusin kaitseseisundisse. Käed värisesid, süda peksles, pisarad voolasid. Kogu mu enesekindlus oli äkki olematu, olin läbipaistev, nähtamatu. Silme eest läks mustaks. Tema nägu sulas mu peas ühte irvitavate nägudega, mis palistasid hämaraid ja jahedaid koridore, kust pidin iga päev läbi minema. Märkasin pilke, muigeid, kuulsin sosinaid. Popid tüdrukud ja nende sabas sörkivad wannabe`d arvustasid valjusti mu riideid ja juukseid.

Kui sain viimaks pintsaku, milliseid tollal kõik moodsad neiud kandsid, kuulutas üks wannabe kõigi ees, et see ei sobi mulle. Mida iganes ma ka ei teinud, ikka olin kõlbmatu. Ma ei saanud mingit tunnustust – olgu, sain õpetajatelt mõne essee või kodutöö eest, aga oleksin selle iga kell välja vahetanud pileti vastu seltskonda, kuhu nii väga tahtsin kuuluda.

Kingakontsa jälg ajus

Varasuvel peibutavad agressiivsed kaupmehed koolilõpetajaid litritega üle külvatud maitsetute merineitsikleitide ja kaharate polüestrikuhilatega. Neiud ootavad õhinaga Aliexpressi pakke ja satuvad paanikasse, kui hilp ei meenutagi glamuuripauku kataloogipildil.

Vanemad säästavad raha, et võimaldada lastele kõige ilusamat kleiti, kingi, ülikonda. Nad ju mäletavad, mis tunne oli neil endal. Lõpuaktused ja teismelised ei muutu mitte kunagi. Keskealine mees mu tutvuskonnas mäletab tänase päevani, et pidi aktusele minema venna vanas ülikonnas. Üks pereema meenutab, kuidas ta oli kunagi ammu oma aktusel kõige ilusam. Need imelised kingad – oh, kuidas teised tüdrukud neid pilkudega sõid! Nad kõik soovisid olla tema nahas!

Kontsajälg me ajus on nii ajuvabalt sügav. Mis siis, et venna pükstes mehest on saanud edukas firmajuht, kes käib koosolekutel demonstratiivselt dressides, sest nüüd ei pea ta enam hoolima. Mälupilt piitsutab teda, sest ta ei taha enam kunagi niimoodi tunda.

Mis siis, et tüdruk, kes nautis kaaslaste imetlust, ootab nüüd igal õhtul, pea õlgade vahel, kas tema purjus abikaasa virutab talle ka täna õhtul ja ta peab kõik välja kannatama, sest kuna tal pole tööd ega raha, ei saa ta kolme iginäljase väikelapsega kuhugi minna.

Mitte keegi kunagistest imetlejatest ei tahaks täna olla tema nahas – keegi neist enam isegi ei suhtle temaga. Ta lohutab end vana pildi ja sellesse sööbinud „oleksitega“ ning veenab end, et ta siiski on veel keegi.

Kõige julmem koht maamunal

Minu jaoks oli kool põrgu, kuigi kirjanikul seda väita pole ilmselt kuigi viisakas, sest tuleks olla eeskujuks. Kooli ju peab austama, kas ei? Olgugi, et objektiivselt võttes pole midagi ebainimlikumat, kui kupatada kõige õrnemas eas noored karjakaupa kokku, andmata mingit valikuvõimalust, kas nad tahavad veeta aega just selliste kaaslastega.

Neil ei lasta põgeneda – koolivalikud olenevad isegi vabal maal elukohast ja võimalustest. Nende teejuht hariduskombinaadi kõledates koridorides on madalapalgaline pedagoog. Usun, et minu puhul nägid õpetajad mõndagi, aga neil ei olnud mugav sekkuda, kui seda otseselt ei nõutud. Nad ei tahtnud näha, mis põhjusel ma koolist põhjuseta puudusin või miks mul vahepeal hinded alla käisid.

Mu emal, kel oli liiga palju tegemist, et meid elus hoida, pole vist tänaseni täit ettekujutust, mida minuga kaksteist aastat järjest iga päev tehti. Noh ja teismelistega ju ongi raske, eks ole?

Ma ei mäleta, et oleksin koolis suutnud õppimisele keskenduda. Mul oli vaja pidevalt valvas olla, lugeda teiste nägudelt märke nende kavatsuste kohta, seirata vabu ja vaikseid nurgakesi, kuhu vajadusel põgeneda. Tahtmata seda alati tunnistada, teen seda siiamaani.

Mu enesehinnang oleneb nii palju välistest signaalidest, et iga viltu öeldud sõna võib sekundiga murda kogu mu bravuuri. Tean, et olen edukas kirjanik, teen unelmate tööd, mul ju on sõbrad ja tunnustus – olen saanud kõik, millest unistasin.

Aga nendel miinusmärgiga sekunditel ei oma see järsku mingisugust tähtsust. Aina valvan, jälgin, tõlgendan, ajan sõpru hulluks, nagu oleksin ikka veel ohus. Tunnen end ikka veel ebakindlalt, alaväärsena. Hea on see, et ma ei jää loorberitele puhkama ja aina võitlen oma koha eest ka siis, kui võidelda poleks enam vaja. Aga ometigi…

Saan mõne kuu pärast nelikümmend ja praegugi näen regulaarselt õudusunenägusid, et olen tagasi koolis ja ekslen neis koridorides. Millal see lõpeb? Miks ma üldse lasin endaga nii juhtuda?

Kõik läheb mööda – kas sa usud?

Pidin uut raamatut kirjutades oma peas kooli tagasi minema. Sellepärast on see kirjatükk nii toores ja verine. Rääkisin kunagiste koolikaaslastega ja kuulsin esimest korda, et ma polnud oma klassis ainuke, kes end nii tundis. Sain teada, et mõnedki, keda pidasin enda vihkajateks, imetlesid mind salaja. Mõned poisid pidasid vist ilusakski.

Mul hakkas raisatud ajast kohutavalt kahju. Sama kahju hakkas paratamatusest - teha ei ole enam midagi. Kuulsin seda kõike kakskümmend aastat liiga hilja. Olin nii vihane, et keegi polnud mulle varem tõtt rääkinud, aga nemad ehk omakorda ei näinud ega tajunud mind nii selgelt ja teravalt nagu ma ise? Teismelistel on iseendas liiga palju pusimist ja harutamist. Ennast nähakse läbi võimendi ja teiste juures pannakse tähele vaid iseend puudutavat, mitte seda, kuidas nemad end tunda võiksid.

Lugesin ühest uurimusest, et koolis populaarsed lapsed on ainult harva hilisemas elus edukad, sest niipea, kui koolide uksed su selja taga sulguvad, ei määra su edu enam see, kui sujuvalt inimkarja sulandud, vaid sinu eripärad. Edasi loeb vaid see, mis on päriselt sinu oma. Kui sa ainult jõuaksid ära oodata!

Tean, et mõned asjad ei muutu iialgi ja ükski teismeline ei jääks mu sõnu praegu pikemalt kuulama. Talle ei loeks, kui lohutaksin, et kooliaeg läheb mööda nii kiiresti, et tagasi vaadates tundub see nagu komeedisähvatus. Et enamiku kaaslastega ei puutu sa enam kunagi kokku. Ja et lõpuaktus on viimased sellised tunnid su elus, kui su staatuse määrab see, mida populaarsed tüdrukud su kleidist arvavad.

Aga ütlen seda ikkagi. Pea vastu, kui sa oled täna see, kes olin mina kakskümmend kolm aastat tagasi! Oota. Ja ole targem – ära sina võta nende kontsajälge endaga kaasa.