Ärimehest poliitikuks, mitte vastupidi
Ärimehed pidavat olema viletsad poliitikud, sest riiki ei saavat juhtida nagu ettevõtet, seletas keegi mingis debatis. No Donald Trump pole tõesti eriti suur poliitik, aga miks lisavad paljud selle peale “Ja jumal tänatud!”? Trumpi võimuletulek oli esimene märk sellest, et praeguse ühiskondliku süsteemi kreenisolek on jõudnud kriitilise piirini. Isegi need, kes teda ei armasta, peavad tema teeneks kivistunud poliitmajanduslike suhete lahtiraputamist ja sellega uute võimaluse loomist. Revolutsiooniline olukord, kus ühed ei saa ja teised ei taha enam vanaviisi, käivitub üha jõudsamalt ka Eestis. Selle märk on Sõõrumaa ja Mõisa taoliste ärisauruste ärkamine ning soov poliitikas otse, mitte oma pangakonto kaudu kaasa rääkida.
Kui ärimeeste puhul naerdakse, et nad on viletsad poliitikud, siis kindlasti on viimased neist viletsamad ärimehed. Muidu nad ju ei vajaks igakuise liisingu maksmiseks iga hinna eest võimul püsimist, vaid läheksid ja looksid selle raha ettevõtluses. Samas need, kes pole kunagi pidanud majandusliku väärtusahela kaudu looma midagi eimillestki, võtavad juba mõnda aega vastu otsuseid, mis puudutavad sedasama majandust. Praegu kõiki võimupositsioone täitev poliitbroilerite põlvkond ei võta riigi ehk meie kõigi raha sama reaalsusena kui need, kel on raha tekkimisest kogemuspõhine arusaam. See, kellele on raha vaid malemänguna ümbertõstetav suurte numbrite jada Exceli tabelis, ja see, kellel on meeles esimese miljoni tekitamise valulik pingutus, loevad nulle riigieelarves erinevalt.
Kui veel kümme aastat tagasi oli „mul on neli töölist, ise olen rahul“ tüüpi ettevõtja olla uhke ja hää, siis praegu vaatavad sind kõik nagu lolli, kellel pole sidemeid ega oskusi mugava ja kindla palgaga riigitöö leidmiseks. Isegi vaatad, kui näed, kui lihtne on mõnusalt struktuuriüksuse suvakabinetis tuhatkond eurot iga kuu kontole tiksutada. Teades, mida peab tegema, et erasektoris endale või lausa töötajatele 1000 eurot palka maksta. Seda, et terve põlvkond noorpoliitikuid-ametnikke enam ei oska tööd tehes (loe: väärtust luues) oma eluvajadusi rahuldada, on vaja muuta.
Kust algab korruptsioon?
See, et võimuga sõbrustamine toob raha sisse, on üldteada. Kui Eestis alles tekkis vaba turumajandus, olid poliitikud need, kes püüdsid ettevõtjatele külje alla pugeda, et saada tuge oma samuti tühjalt kohalt tekkinud parteide kampaaniateks. Kui valimisedu käes, siis püüti tulevase toetuse kindlustamiseks loomulikult säilitada ettevõtjate tuge, arvestades nende soovidega. Sauruste põlvkond alustas koos oma Eesti majandusele vundamendi loonud äridega kõigi poliitiliseks eliidiks pürgivate parteide toetamist printsiibil – anna kõigile pisut, siis pole hirmu, et kui võimule tulevad, hakkavad su tegemistele sisse sõitma ja seda kättemaksust toetuse mittesaamise eest. Kõik, kes on võimu maitsta saanud, teavad liigagi hästi, et selle hoidmine vajab rohkemgi raha kui võimu saamine. Niisiis vajasid poliitikud üha rohkem ettevõtjate tuge ja jagasid selle jätkumiseks toetajatele oma soosingut.
Aga ettevõtjal on üks halb omadus – ta on tegelikult sõltumatu. Kui ikka ei taha, ei toeta ja – vaata sunnikut – elab omaloodud väärtusest sellest hoolimata ära. See oli aga poliitikutele, kes soovisid võimalikult kaua võimul püsida, väga ohtlik teadmine. Seega tuli peale kasvatada uus, riigist sõltuvate ettevõtjate põlvkond, kellel poleks vaba valikut, kas toetada või mitte. Selleks aga tuli luua süsteem, kus poliitiline ja rahavõim olid omavahel nii peente niitidega läbi põimunud, et sõltumatul üksiküritajal lihtsalt ei õnnestunud sellest võrgust enam läbi pugeda. Viimase kümmekonna aastaga kujunes välja olukord, et väljaspool riigisüsteemile sõbraks olemist polnud enam võimalik edukalt suurt äri teha. Mahlakate lepingute saamiseks pead olema võimulolijate sõber. Lihtsalt neutraalse, vaid oma loovast leidlikkusest elatuva ettevõtluse juurde suudavad jääda vaid väga vähesed.
Saurused on suured ja paistavad kaugelt silma, seetõttu on neid lihtne korruptsioonisüüdistuste mudaga loopida. Kes aga tunneb nägupidi praeguste, heade riigilepingute kaudu turuvalitsejateks kerkinud konglomeraatide juhte? Riigi suurlepingute nisade küljes rippujad pole end kunagi Kroonikas eksponeerinud. Neil pole olnud põhjust uhkelt hõisata – vaadake, millega ma hakkama sain! Mitu aastat rügasin tühjalt kohalt alustades, aga ära tegin ja nüüd võingi endale lubada mida iganes. Poliitmajanduses ruulivad omadusteta mehed, kelle esimene miljon tuli mitte nende loova riskijulguse, vaid heade suhete tõttu.
“Kumb on süüdi, kui maksumaksja rahaga on halvasti ümber käidud, kas ettevõtja, kes sellest kasu saab või valitsus, kes sellise olukorra tekitab?” küsis eurosaadik debatis. Mina arvan, et süüdi pole kumbki. Mõlemad on püüdnud oma tingimustes ellu jääda. Vahe on ainult selles, et ettevõtja roll ongi ettevõtte elushoid ja sellele tulu kasvatavate tingimuste leidmine. Riigi juhtija osal on aga kas oma partei iga hinna eest võimul hoidmine või ehk hoopis rahva heaolu tagamine?
Poliitikuid peaks saama selle mängu reeglite järgi ümber valida. Kui nad ei täida rahva huve, siis valib too need, kes seda teevad. See töötaks, kui poliitikud poleks suutnud tekitada endale ümbervalimishirmu välistava tugistruktuuri ettevõtjatena, kelle ettevõtlus tulenebki neistsamadest poliitikutest tingitud lepingutest, meie meestest riigiettevõtete nõukogudes ja õigel hetkel õigete otsuste korraldamisest. Pole siis ime, et saurused on ärganud. Broilerite arv kasvab ning nende ülalpidamiseks kulub üha enam maksuraha. Rahaloojate arv aga kahaneb, sest riigist, kus rahvast ei hoolita, lähevad väärtusloojad ära. Või pagevad üha pingsamaks muutuvast ettevõtlusest mugavusametnikeks.
Riigi edukuse valem
“Kas seda kõike on veel võimalik kuidagi peatada?” küsis aastaid oma toredat nišiettevõtet elus hoidnud naine hiljuti. Ma polnud seda särasilmset daami veel nii nukrana näinud. “Ma ei usu enam, et süsteemi saab muuta, ilmselt kukub see lihtsalt pauguga kokku.” Mina siiski usun, et saab muuta. Aga selleks peab kõigepealt muutuma inimese vastutus toimuva ees. Igaüks peab võtma selle eestvastutuse. Kuni mõtleme, et meist ei sõltu midagi, ongi see nii.
Riigi edukuse valem on tegelikult lihtne: võimalikult väikesed maksud ja arusaadav maksusüsteem, võimalikult väike ametkond ning loogiline ja arusaadav regulatsioon.
Riigi huku valemgi lihtne: ülemaksustamine (meie poliitikute viimase aja leivanumber) ja -regulatsioon (see põhjustab vajadust kehtestada lisamakse, sest ettevõtete tulubaas kukub – Eestis on viimase kümne aastaga tulnud tuhandeid uusi õigusakte) ja ametkonna kasv (olukord, kus riigitöö on näilise stabiilsuse ja soodustuste tõttu ahvatlevam kui reaalseid tulemusi eeldav töö eraettevõttes).
Ettevõtlus otsib alati keskkonda, kus maksukoormus ja bürokraatia on keskmisest madalamad. Eestis pole see enam nii. Kui ettevõtted peavad riigi õigusliku ja maksukeskkonda heaks, on nad valmis selle majandusse investeerima. Kui ei pea, siis ei jää neil, kes siin jätkata soovivad, muud üle, kui investeerida poliitikasse. Või selle muutmisse.
Kommentaarid