Korralik põllumees ei tapa mesilindu, kui põllule keemiat pritsib (23)

„Kui pritsiga põllule sõidan, siis kõik vahivad altkulmu – mõnikord tuleb endalgi mõrvari tunne peale,“ räägib Tartu külje all koos pojaga 500 hektarit hariv Kalmer Loos. „Mõne hullu pärast on kõik põllumehed templi külge saanud.“

„Põldude pritsimine lõpeks kohe, kui inimesed enam meie tehtut ei osta,“ annab Loos lihtsa lahenduse. „Minu vili läheb Tartu Milli, sealt pagaritööstustesse ja söödaviljaks ehk jõuab meie endi toidulauale. Maheviljast jääb Eestimaale ainult tühine osa.“

Üks põllumees, kes põldude pritsimise teemal ajakirjanikuga rääkida ei taha, märgib napilt: „Ilma keemiata tänapäeval teravilja ei kasvata.“