KATUS: Kui muidu võiks arvata, et ilutulestik põhjustab õnnetusi aastavahetusel, siis Maardus süütas rakett pööningu keset suve.Foto: Tiina Kõrtsini
Eesti uudised
27. august 2017, 21:39

Pööninguaknast sisse lennanud ilutulestik süütas kahe pere kodu

GALERII | Süttinud maja elanik: "Rakett lendas läbi akna ja oligi kombes!" (59)

„Läksin kööki ja sealt edasi koridori, kui nägin pööningu poolt tulevat halli suitsu. No siis oli selge – tulekahju!“ kirjeldab mees, kelle maja süütas pööninguaknast sisse lennanud ilutulestiku rakett.

Nädal tagasi pühapäeva õhtul kella kümne paiku võttis Maardus Kütte tänaval tuld kahepere elamu, mis on sealsetele elanikele olnud sünnist saati koduks. 

„Mitu päeva järjest on siin paugutatud. Paugutati ka pühapäeval,“ meenutab maja teisel korrusel elanud Tarmo, kes saatuslikul õhtul kõrvaklapid peas arvuti taga klõbistas ja muusikat kuulas.

„Väljas käisid mingid tugevamad paugud. Mõtlesin veel, et las paugutavad, kuni kuulsin sellist pauku justkui keegi joodik oleks pudeli puruks löönud,“ räägib Tarmo. „Tundsin õrna suitsulõhna ja võtsin klapid peast. Kuulsin, et keegi justkui naeris kuskil, kuid ei teinud sellest esiti välja. Panin klapid pähe tagasi, kuid tundsin, et suitsulõhn läheb tugevamaks. Läksin vaatasin aknast välja – ei olnud kedagi ega midagi sealt näha. Läksin siis kööki ja sealt edasi koridori, kui nägin pööningu poolt tulevat halli suitsu. No siis oli selge – tulekahju! Valisin kohe 112, panin jooksuga alla ja karjusin: meil maja põleb!“ kirjeldab Tarmo.

Noored jooksid laiali

Alumisel korrusel elas Lembit koos oma naisega, kes juba magasid, kui Tarmo tuppa tuhises.

„Naisel oli muidugi kohe paanika lahti,“ räägib Lembit. „Mina hüppasin maikas ja pükstes õue, stardipüstol käes. Nägin, kuidas kolm piigat ja üks poiss panid kahele poole jooksu, umbes nii 15–19aastased. Kätte neid ei saanud, kuna tosse polnud jalas. Plätudega ju ei jookse.“

Tarmo jooksis tagasi üles korterist väärtuslikumaid asju päästma. „Kui üles jõudsin, helises mul telefon. Teist korda küsiti kinnitust, kas maja ikka põleb ja kas tegemist on puu- või kivimajaga ning anti käsk välja minna. Võtsin esmatähtsad asjad ja läksin alla tagasi,“ meenutab Tarmo. „Sel hetkel leeki veel kusagil väljas ei olnud. Alles siis, kui õues tuletõrjet ootasime, viskas katusest leegi välja. Korstna juurest. Aga tuld meil all ei olnud.“

Mehed püüdsid enne tuletõrje saabumist päästa, mis päästa andis. „Ma sain siis eterniidiga plaksti vastu pead,“ meenutab Lembit. “Aga midagi hullu ei ole. Saigi juukseid natukene hõredamaks,“ hakkab mees naerma. „Ega paljut päästa andnudki. Pildid, dokumendid ja midagi sai vähemalt endale peale tõmmata,“ ütleb Lembit.

Kuidas edasi?

Pea nädal pärast juhtunut on olukord maja ümber nukker. Majal puudub katus. Pererahvas on küll püüdnud maja ülaosa kilega kinni katta, kuid tugev tuul on selle maha rebinud ja lennutanud maja kõrvale murule maas vedelevate riiete, mööbli ja raamatute kõrvale. „Näete, kõige ülemisest aknast see ilutulestik sisse lendaski. Tähendab, rakett lendas läbi akna ja oligi kombes. Läbi kahe millimeetrise klaasi. Mida see hoiab kinni? Mitte midagi! Ja kui see juba sisse lendas, siis ta võis ju igasugu imetrikke teha. Põrgata igale poole, ja kui on veel mingi kogumik mis paiskab laiali...“ vangutab Tarmo peab.

„Ülemisel korrusel on kindlustus olemas, kuid alumisel seda pole,“ räägib Lembit. „Kogu maja on üleujutatud ja vihmaga tilgub vett juurde. Alles teisipäeval tuleb siia inimene hädakatma. Eks näis kuidas ja mis siis edasi,“ vajub mees mõttesse. „Aga mis on juhtunud, on juhtunud. See halisemine ei aita midagi. Nüüd tuleb mõelda, kuidas see kõik korda saada.“

Tarmo sai pärast põlengut voodikoha sotsiaalmajja. „Õhtul kümneks lähen sinna ja hommikul seitsmeks tulen siia. Päev otsa rabelen, et saaks enne talve tulekut elamise kuidagi korda,“ ütleb ta. 

Lembit keeldub aga kodunt lahkumast. „Mind ei liiguta mitte miski! Mina olen siin majas sünnist saati elanud ja siia ma ka jään,“ ütleb mees kindlalt ja peab vapralt vastu.