KODUMAATA RAHVAD: iseseisvuspüüdlused Veneetsiast Gröönimaani (24)

Tegelikult ei ole ju uute riikide tekkimises midagi erilist – elame maailma silmis isegi ühes säärases uues ja noores riigis. Eesti poliitikud rõhutavad praegu, et meie olukord oli teine. Olime okupeeritud, meie okupatsiooni tunnistas rahvusvaheline üldsus. Kuid rahva tunne on see, mis loeb. Mistõttu võib ka täheldada seda, et eestlased rahvana ei nõustu oma poliitikutega ning elavad kataloonlastele (ja teistele vabaduseihalejatele) pigem kaasa. Kui rahvas tunneb end okupeerituna, siis piisabki sellest, et hakata iseseisvumismõtteid mõlgutama.

Tõsi, on ka rahvusi nagu põhjaiirlased, kes ei soovi otseselt iseseisvust, vaid pigem naasmist emamaa rüppe.

Euroopa noorimate riikide hulka kuulub Montenegro, kes pärast 2006. aasta iseseisvusreferendumit Serbiast lahku lõi. Kaks aastat hiljem kiskus ennast Serbiast vabaks Kosovo, Euroopa noorim riik. Mõned riigid pole Kosovo iseseisvust siiani tunnistanud, kõige vihasemalt ja resoluutsemalt seisab selle vastu Serbia ise.

Maailma noorim riik on Lõuna-Sudaan, seda alates 2011. aastast. Kui Montenegro naudib suhteliselt head inimarengu indeksit, tasapisi tõusvat majandust ning on saanud armastatud reisisihtkohaks, siis Lõuna-Sudaan on näide halvasti välja kukkunud iseseisvusest. Riik on etniliselt väga mitmekesine ning vaid kaks aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist puhkes seal kodusõda. Lõuna-Sudaanis leidub küll naftat, aga rahvast piinab vaesus.

Kuid kes soovivad endiselt oma riiki, aga pole seda saanud? Neid rahvaid leidub tegelikult igas maailmajaos. Siin on väike valik neist erinevatest inimgruppidest ja rahvustest.

Texase osariik

Suure pindala ja rahvaarvuga USA osariik armastab aeg-ajalt ennast meelde tuletada, eriti kui puhuvad punaverelistele texaslastele ebameeldivad poliitilised tuuled. 19. sajandil oli Texas lühikest aega ka vabariik, kuid reaalselt soovivad USA-st lahkuda vaid üksikud iseseisvuslased. Pigem on iseseisvusperiood lihtsalt patriootliku nostalgitsemise allikas, ühise keele ja kultuuriruumiga suurriigist ei hakka osariik tõenäoliselt kunagi lahku lööma.

Quebec

Kanada prantsusekeelne regioon sooviks just ennekõike erineva keele- ning kultuuritausta tõttu inglisekeelsest Kanadast lahku lüüa. 1980. ja 1995. aasta referendumid kukkusid siiski läbi, ehkki 1995. aastal hääletas iseseisvuse poolt 49 protsenti ehk pea pooled valijatest. Quebec niheleb Kanadas endiselt rahutult, kuid rahvusvahelist kära eriti ei tekita ning pigem väljendub quebeclaste rahvuslus nende kultuuris, pärandihoidmises ning vahel lihtsalt inglise keelt kõnelejate prantslaslikus ärritamises: „Je ne parle pas anglais!“

Gröönimaa

Innuiidid on valinud Gröönimaa vabastamiseks Taani võimu alt aeglase ja rahuliku tee. 2008. aastal hääletasid elanikud suurema autonoomsuse poolt ning võtsid enda kontrolli alla piirivalve, politsei ja kohtusüsteemi. Gröönimaa rahulik suund iseseisvuse suunas võib mõnedel andmetel jõuda oma riigi väljakuulutamiseni 2021. aastal. Elanikud soovivad iseseisvust siiski vaid juhul, kui see on majanduslikult mõistlik.

Tiibet

Hiina ei taha Tiibeti iseseisvumisest midagi kuulda ning regioonist tulevad pidevalt teated inimõiguste rikkumisest. Ehkki Tiibetil on eksiilis oma valitsus, on iseseisvus väga ebatõenäoline.

Šotimaa

Šotlased hääletasid 2014. aastal napilt Ühendkuningriigi osaks jäämise poolt. Kuid et üks argumente selle poolt oli Euroopa Liitu kuulumine, siis Brexiti järel (mille vastu šotlased hääletasid) usub šoti valitsus, et ilmselt on peagi tulekul uus iseseisvusreferendum. Šotlaste iseseisvus on üks väheseid, mis võib lähiaastatel ka teoks saada.

Lõuna-Osseetia

Georgialastega vihases sõjas olnud lõunaosseetlaste iseseisvust on tunnustanud vaid käputäis riike: Venemaa, Venezuela, Nauru ja Nicaragua. 2008. aastal kihutasid venelased Georgia sõjaväe Lõuna-Osseetiast minema ning sest ajast kuulub piirkond koos Transnistria ja Abhaasiaga nn Tunnustamata Riikide Ühendusse.

Kurdid

Sageli viidatakse kurdidele kui maailma suurimale oma riigita rahvusele ning nad saavad koos kataloonlastega ilmselt ka enim tähelepanu. Iraagi kurdid korraldasid 25. septembril iseseisvusreferendumi, mille tulemus oli ülekaalukalt iseseisvuse poolt. Sellest ei taha midagi kuulda ei Iraak ega Türgi (kus elab samuti suur ja keskvõimu jaoks tülikas kurdi kogukond). Ehkki Kurdistani riigi kui kurde ühendava maa loomine kui selline võib vabadusmeelsetele inimestele iseenesest sümpaatne tunduda, on kurdid sageli kasutanud ka vägivalda, paljud peavad nende rühmitusi terroristlikeks organisatsioonideks.

Veneto

Paljud pole Veneto iseseisvusest ehk midagi kuulnud. See on piirkond Põhja-Itaalias, mille eeldatavaks pealinnaks saaks Veneetsia. Üllatusena selgub, et lausa 89 protsenti elanikest soovis 2014. aastal netis korraldatud küsitluse järgi Itaaliast pääseda ning luua mereäärse, Singapurist eeskuju võtva linnriigi. Veneetsia on ammustel aegadel omaette riik ka olnud.

Cascadia

„Riik“, mille ideed ilmselt väga paljud tõsiselt ei võta. Sinna kuuluksid plaani järgi Kanada provints Briti Columbia ning USA osariigid Washington ja Oregon. Huvitav on see, et regiooni iseseisvuslased ei soovi mitte pääseda praeguste riikide rõhumise või tagakiusamise eest, vaid põhjused ühinemiseks on suhteliselt pragmaatilised, isegi aatelised: majanduslik koostöö, regiooni bioloogiline ühtsus, looduskaitse ning otsustusõigus kohalike loodusvarade üle.