Jüri Adams | Kas president vajab pikemat ametiaega? (29)

Põhiseaduse Assamblee peamistes eelnõudes oli presidendi ametiaja pikkuseks kas neli või viis aastat. Pikem ametiaeg kõne alla ei tulnud. Viieaastane ametiaeg leidis üldise toetuse sellepärast, et peeti väga oluliseks, et presidendi ametiaja pikkus oleks teistsugune kui riigikogu valimiste periood – neli aastat –, st et riigikogu koosseisu ja presidendi vahetumine ei hakkaks käima samas rütmis.

Eeskujuks populistid

Aga pikem ametiaeg? Euroopas ei ole minu teada praegu ühtki riiki, kus presidendi ametiaeg kestaks üle viie aasta. Ükskõik, kas on tegemist otse või kaudselt valitud presidendiga, üsna ilma võimuta presidendiga või suurema võimuga presidendiga. Ka diktaatorlike või autoritaarsete presidentide, nagu Venemaal Putin või Valgevenes Lukašenka, tagasivalimist tehakse vähemalt iga viie aasta tagant.

Ka läänepoolkera presidentaalsete riigikordade juhte ei valita pikaks ajaks, eeskujuks on USA nelja-aastane valimistsükkel. Arvatavasti on maailmas siiski ka mõni diktatuur, kus presidendi ametiaeg on pikem, sest pikad ametiajad käivad kaasas nii-öelda eluaegsete presidentidega, kes sisuliselt on presidentideks ümbernimetatud isevalitsejad.

Enne II maailmasõda oli siiski pikemaid ametiaegu ka Euroopas, näiteks ka meie 1938. aasta põhiseaduse kohaselt oli presidendi ametiajaks kuus aastat. Aga nõukogude okupatsioon ei andnud president Pätsile võimalust ametiaja lõpuni ametis olla. 

Seitsmeaastase ametiaja ideel võib olla kaks juurt. Esiteks, et Reinsalu pähe on jõudnud need ideed Ameerikast, mis tahavad seada piirangud, et valimise teel täidetavate ametikohtade puhul ei oleks lubatud teiseks korraks tagasi valimine. Niisugused ideed on omakorda kasvanud tähelepanekutest, et paljudel ametikohtadel on võimalik organiseerida toetust iseenda uuesti valimisele. Lohutuseks pakutakse siis ainsa ametiaja pikemaks lubamist. Niisuguseid ideesid kuulutavad enamasti populistid, aga et neid oleks kuskil tõsiselt kuulda võetud, ei ole kuulnud.

Teine võimalik juur on, et põhiseadus määrab riigikontrolörile ametiajaks viis ja õiguskantslerile seitse aastat. 2002. aastal aga viis Reformierakonna juhitud valitsus vastuvõtmisele uue kohtute seaduse, milles kohtute esimeeste (s.t kohtu juhtide) ametiajaks kehtestati seitse aastat, riigikohtu esimehele koguni üheksa aastat. President peaks ju ometi olema tähtsam ametnik, kui kõik need teised. Kuidas siis nii, et tema ametiaeg on palju lühem?

Kas sellel, et Eesti presidendi ametiaeg on lühem või pikem, võiks olla mingit olulist tähtsust? Pikemal ametiajal ei ole mingit paremust Eesti riigi jaoks. Küll aga on kaks olulist kaalutlust, et lühem ametiaeg võiks olla kasulikum. Esiteks: kui presidendiks saab isik, kellest selgub, et ta hästi sellesse ametisse ei sobi, aga ise ta tagasi astuda ei taha, siis lühema ametiaja puhul jõutakse kiiremini uue presidendi ametisse panemiseni. Teine kaalutlus on seoses presidendi kantseleiga. Kantselei isikkoosseisu vahetamine ja tööstiili muutmine on võimalik peamiselt presidendi vahetumise järel.  

Kas piirangut on vaja?

Presidentide puhul on küll üsna tavaline, et neil ei lubata olla ametis üle kahe ametiaja järjest. Isegi Venemaal mängisid seda mängu Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev. Ka Lennart Meril olevat olnud soov pärast Arnold Rüütlit kolmandakski ametiajaks presidendiks saada.

Meie põhiseaduse paragrahvis 80 on kirjas, et kedagi ei tohi valida presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku. See reegel on muidugi pärit Ameerika Ühendriikidest, kus edukamad presidendid on ametis 4+4 aastat.

See, et presidenditoolile saab rohkem erinevaid inimesi, ei ole ju iseenesest halb. Oskused ja kogemused, mida saadakse ka ühestainsast ametiajast, on olulise väärtusega, ja selline inimene on edaspidi osa meie nii-öelda suurenenud rahvuslikust rikkusest.

Sisuliselt on riigiehituses vaja selgelt eristada kaht eri olukorda. On riike, kus presidendil on reaalne poliit- ja majandusvõim, mida kasutades ta saab valijaid enda poole ära osta. Sellised on muidugi läänepoolkera presidentaalsed riigid, millest me tunneme kõige enam Ameerika Ühendriike, aga ka niisugused pseudo-demokraatiad nagu meie suur naaber Venemaa. Maailma kogemus õpetab, et seda tüüpi riikides on lausa hädavajalik, et ametiaegade arv oleks piiratud. 

Teised riigid, nende hulgas ka Eesti, on korraldanud selliselt, et presidentidel praktiliselt ei ole võimalik oma tegevusega mõjutada seda, kas nad valitakse tagasi või ei. Muidugi, isikliku meeldimise võimu ei saa maailmast ära kaotada. Meie tüüpi riikides võiks ka kahe järjestikuse ametiaja piirang hoopiski puududa.

Milline on minister Reinsalu idee teostatavus? Tehniliselt paistab teostatav, tuleks lihtsalt muuta põhiseaduse paragrahvi 80 teise lause teksti. Aga poliitilisest seisukohast paistab see mõte – piirduda presidendi puhul ainult ühe, aga see-eest pikema ametiaja lubamisega – üsna lootusetu olevat.

Minule isiklikult on aga selles ettepaneku puhul kõige vastumeelsem see, et ettepanek tehakse teooriatest lähtudes, ei ole ette näidata ühtki negatiivset kogemust. Seda tüüpi riigisolgutamise mõtteid on kõikvõimalikes riigireformi kõlavat nime kandvates plaanides vaat et jalaga segada.