Esmamulje Sotšist: hirmu palju rohkem kui asi väärt! (4)

Pärast ühe tunni ja kümne minuti pikkust lendu olime Venemaa pealinna rahvusvahelisse lennujaama astudes meeldivalt üllatunud, et olümpia korraldajate esindajana tervitas meid heatujuline Oksana, kelle kannul sibasime ühest terminalist teise.

Mõistagi polnud nimetatud teekond keeruline, ent ikka oli tore kohata venelaste külalislahkust. Kiirel sammul liikudes jäid silma mitu suveniiripoodi, mis maast laeni olümpiameeneid täis. Mängude maskott, lõbus jääkaru, naeratab kutsuvalt ka reklaamplakatitel.

Mõnus lennureis Sotši

Kui check-in’is Moskva–Šotši lennuks pileteid registreerides mõne minuti ootama pidime, uurisime Oksanalt, kas suurlinna elu on pärast esmaspäevast kahe ohvriga koolitulistamist, mida Venemaa president Vladimir Putin nimetas suureks tragöödiaks, natuke rahulikum.

Piiga läks näost punaseks ja hakkas kergelt kogelema nagu senjoor Tomat Cipollino seiklustes, tunnistades, et ta ei ole õõvastavast sündmusest midagi kuulnudki.

Hoobilt haaras aga jutujärje meie piletitega tegelnud vanem härrasmees Oleg, kes avaldas arvamust, et tulistaja ei lähegi vangi, sest tema isa on politseinik ja kogu lugu mätsitakse kinni.

Ligi kolm tundi järgmise reisi ootamist möödus lõbusalt, sest sõbrunesime paari kuu vanuse jahikoeraga. Peremehega Arhangelskisse sõitnud imearmas kutsu tuli mitu korda meie juurde ja tahtis mängida.

Kahetunnine lend Moskvast Sotši möödus meeldivalt. Olümpiat teenindav Aeroflot pakkus reisijatele soolalõhet ja balõkki ning pisut kalamarjagi, magustoiduks oli suus lausa sulanud kook.

Õhtulehe sporditoimetuse juhataja Ott Järvela magas küll piduliku söömaaja maha – tühja kah, kosutav uni enne kolmenädalast töörügamist kulus marjaks ära –, aga kui ta enne maandumist silmad lahti lõi, ulatas stjuardess mälestuseks Sotši logoga võtmehoidja. Lohutus seegi.

Lennukis kaht ajalehte lugedes olime pehmelt öeldes üllatunud, et spordiküljel polnud ridagi Sotši mängudest. Nojah, milleks kiirustada! Eks avamiseni ole ju aega veel küll, see toimub alles reede õhtul...

Vanajumala selja taga

Sotši lennujaamas oli õhkkond ülirahulik. Polnud hambuni relvastatud politseinikke ega eriüksuslasi. Kõik sujus kiirelt ja tõrgeteta. Akrediteerimiseks kulus meil kolme peale kokku ehk kümme minutit.

Kui küsisime, kas Sotšis on ikka rahulik, vastas üks korralduskomitee töötaja, soliidses vanuses härra: "Väga rahulik. Hirmu on rohkem kui asi väärt! Igasugune paanika õhutamine on mõttetu."

Vabatahtlikud abilised, valdavalt noored poisid ja tüdrukud, juhatasid meid lennujaama ees asuvasse bussipeatusse ja olid silmanähtavalt õnnelikud, et suhtlesime nendega vene keeles.

Peapressikeskusse jõudsime 15 minutiga. Teedel polnud ühtegi ummikut. Vähemalt esimesel päeval jäi seitsme soojakraadiga Sotšis mulje, et oleme turvaliselt vanajumala selja taga.