Toomas Vara | Mitmekülgne spordipoiss Ipu tõestab, et jalgpall on väga raske mäng (1)

Viasat Sport Baltic: Leverkuseni Bayer 04 – Madridi Atletico

Minult on tihti küsitud kas jalgpall on raske mäng. Mul on selle kohta tuua hea näide – mul on üks väike tuttav, väga mitmekülgne spordipoiss, kelle hüüdnimi on Ipu (vist lühend sõnadest "imeline paljulubav universaal"). Aga ainuke spordiala, mida ta tõstmise, maadluse (< 32 kg) ja lauatennise kõrvalt mitte kuidagi ära pole õppinud, on jalgpall. See tõestab meile kõige paremini, et jalgpall on väga raske mäng.

Kui panna kõik 16 alagruppidest edasi saanud meeskonda ühte ritta, siis ilmselt on Bayer 04 neist kõige tundmatum ja kõige hägusema kuvandiga klubi. Mängijate hulgas pole ühtegi tõelist superstaari, klubi suurim väravalööja Bundesligas on näiteks Karim Bellarabi. Tõstke käsi, kes tunnevad! Rahvusvahelisse telepilti saadi viimati kui lasti Augsburgi väravavahil endale üleminutil viigivärav lüüa:

Atletico on meile see-eest hästi tuntud – viimase viie hooaja sisse mahub 2 Euroopa liiga võitu ja kõigil on meeles eelmine hooaeg kui jõuti Meistrite liigas finaali. Atletico jaoks pole uudiskünnise ületamine raske. Alles hiljuti rääkisid kõik maailma spordiuudised sellest kuidas La Ligas alistati linnanaaber Real 4:0.

Ennustan, et Atletico võidab 2:1. Hispaania klubi eest lüüakse mõlemad väravad peaga, autoriteks noor prantslane Antoine Griezmann ja veidi vähemnoor horvaat Mario Mandžukić. Pakun nii, sest mõlemad mehed on tänase seisuga löönud koduses liigas juba 4 peaga väravat.

Ühtlasi kasutan juhust ja ennustan, et Eesti murdmaasuusatamise saavutusi mõõdame veel tükk aega meie määrijate kreemitatud suuskadel Poola, USA-sse, Kasahstani ja Venemaale viidud medalitega.

TV6: Arsenal – AS Monaco

Arsenal ja Monaco pole mitte kunagi Euroopas omavahel ühtegi ametlikku mängu pidanud. Küll aga mängiti eelmise aasta augustis siinsamas Arsenali kodustaadionil hooajaeelne kontrollkohtumine. Selle võitis Monaco 1:0.

Kuigi pikka ja kuulsusrikast omavahelist ajalugu neil kahel pole, ühendab klubisid siiski mees, kelle kireks on jopelukud. See mees on loomulikult praegune Arsenali loots Arsene Wenger, kes aastatel 1987 – 1994 töötas tänaste vastaste peatreenerina.

Ei saa öelda, et prantslane oleks Monacoga Prantsusmaa liigas just suuri imesid teinud. 1 meistritiitel, 1 karikavõit ja 1 Euroopa karikavõitjate karikasarja finaalikoht on kõik, mis sellest 7-aastasest perioodist tema CV-s ette näidata, ja seepärast pole ka ime, et Arsenali fännid teda omal ajal (1996) väga kõhklevalt Londonis vastu võtsid (vahele jäi lühike periood treeneritööd Jaapanis, mis on ju alati heaks hüppelauaks suurklubisse minekul. On ju?).

Arsenal on hetkel Inglismaal päris heas hoos - sel kalendriaastal mängitud 10-st mängust on nad 8 võitnud. Aga kaotused, eriti viimane, on olnud seda valusamad - just paar nädalat tagasi kaotati Põhja-Londoni derbimäng Tottenham Hotspuri vastu 1:2. Tänaseks Monacosse jõudnud endine Spursi ründaja Dimitar Berbatov tahaks kindlasti seda tulemust kolmapäeval korrata.

Monaco kaitsemängu iseloomustavad numbrid on viimase 2-3 kuu jooksul muljetavaldavad. Peale alagrupiturniiri lõppu on nad mänginud 14 mängu ja kaotanud neist ainult ühe. Aga mis veel märkimisväärsem - alates detsembri algusest on vürstiriigi mehed lasknud endale kokku lüüa 17-s mängus (saldo 12-4-1) ainult 3 väravat.

Ja ka sügisestest Meistrite liiga alagrupimängudest tuldi läbi kõigi meeskondade peale parima kaitsega - 6 mänguga pidi klubitööst vabal ajal Horvaatia koondise esiväravavahi ametit pidav Danijel Subašić oma väravavõrgust välja korjama vaid ühe palli!

Suhteliselt võrdsed vastased. Edasipääsuvõimalused, erinevalt õige mitmest teisest paarist, on tõepoolest 50-50. Esimese mängu tulemuseks pakun 0:0. Samas loodan, et eksin, sest oleme ise koos Kruusiga just seda mängu kommenteerimas.

Muusikaks valisin ühe oma lapsepõlvelemmikutest, kes on igati sobiv seos selle mänguga. Inglise bändi nimega Monaco: