ÕHTULEHE KIRJASTUSE 2019. AASTA PARIMAD LOOD JA PILDID (28)
AASTA UUDISLUGU
Henry Linnard, Risto Berendson, Robin Roots, Martin Ahven, „ÕHTULEHE TURU-UURING: kuidas nii, et Eesti maasikad tulevad turule Leedu rekas?“
ÕL, 10. juuli 2019 (lk 1 ja 4–5 )
Petiste tabamiseks hoidsime öö läbi silma peal nii Riia kui ka Tallinna turul. Riia turul ei möödunud hilisööl hetkegi, ilma et seal kastide kaupa marju Eesti kaubikutesse poleks tõstetud. Pärast laadimist võtsid nad suuna Eestisse tagasi, et kaup Eesti maasika sildi all välja panna. Kirsiks tordil oli Tallinna keskturul laiutav pilgeni maasikaid täis Leedu reka, mille kaupmehed tühjaks tõstsid ja marjad mööda turgu laiali vedasid. Hommikul müüdi turu igas putkas Eesti maasikad. See, et eestlased võõrad marjad kodumaise pähe maha müüvad, ei tulnud Läti turul kellelegi üllatusena. Müüjate sõnul oli see justkui avalik saladus. Artikli ilmumise järel kadusid Eesti maasika sildid turulettidelt samal päeval ja need asendati Saksa omadega. Maaeluministeerium kohustas veterinaar- ja toiduametit tegelema päritolupõhiste isotoobitestidega, mis sel aastal ka kasutusele võetakse. Koos kirjutajatega said auhinnatud ka fotograafid Robin Roots ja Martin Ahven, mis ei ole tavapärane, kuid fotod olid selle loo selgroog.
HENRY LINNARD
AASTA UUDISFOTO
Robin Roots, „Mart Helme ja Elmar Vaher“
Foto sündis pärast tunnikest ootamist. Keegi täpselt ei teadnud, kas Elmar Vaher on ikka Mart Helmega kohtumas, või kuidas ning millal ta sealt lahkub. Õnneks siiski mingi aja möödudes teatati, et korraldatakse väike pressikonverents. Kui olin tavapärased näopildid härrastest teinud, siis otsustasin olukorda natukene eemalt vaadata. Nähes Vaherit lahkumas, olingi kätte saanud pildi, millega võis rahule jääda!
ROBIN ROOTS
AASTA OLEMUSLUGU
Juhan Mellik, „Viis päeva hooldekodus tööl ehk Las nad olla teineteise kaisus, võib-olla on see nende viimane ja ainus rõõm“
ÕL, 6. veebruar 2019 (lk 1 ja 4–5)
Loo sündimise nimel Koerus veedetud viis päeva möödusid enam kui sürreaalselt. Päevasel ajal hooldekodu peal ringi seigeldes, patsiente jälgides ja töötajatega rääkides, õhtusel ajal kohaliku võõrastemaja kambris laua taga arvutis märkmeid tehes. Käes oli jaanuarikuu lõpp ning väljas paukus (erinevalt sellest aastast) paras pakane.
Ahjus praksus aga peremehe süüdatud tuli ning akna all huugas radiaator. Mina istusin aluspükste väel, lasin kogu päeva sündmused silme eest läbi ja kirjutasin. Kõlab nagu eriline stereotüüp, eks ole? Kui õhtul jäi veel vaba aega, siis vaatasin Netflixist mõnda filmi või lugesin... Dostojevskit.
Hooldekodu lõhnade ja asukatega harjub tegelikult paari päevaga. Samad näod samades kohtades, üsna samasuguse jutuga. Loen oma töövõidu hulka ka seda, et ilmselt armus minusse ära üks 80+ vanune vanamemm, kes mind alati kallistama tuli ja isegi musi palus. Ta pidas mind Toomaseks. Tõenäoliselt oli Toomas keegi tema ammuse noorusaja kavaler.
JUHAN MELLIK
AASTA KUJUNDUS
Toivo Luht, „Rallilegend“
ÕL, 24. oktoober 2019 (lk 20–21)
Viljar Voog, Tatjana Iljina „Vorstilatt“
Õhtulehes töötamise võlu on see, et alati ei pea püsima rängalt paika pandud raamides, vaid saab kasutada oma kujutlusvõimet. Seekord tuli loovalt suhtuda politsei lakoonilisse teatesse: „12. märtsil teatati, et Põhja-Tallinnas Erika tänaval asuvas korteris lõi alkoholi tarvitanud mees vorstilatiga noormeest ning põhjustas talle valu.“
„Kui käepärast on piiramatus koguses suitsuvorste, saab nendega ohvrit nüpeldada ja liha järjest murda, kuid kui eesmärk on ühe vorstiga võimalikult palju vaeva põhjustada, tuleb rünnakuteks valida kiletatud keeduvorst.“ Üllataval kombel pole tegu kõige kummalisema lausega, mille ma oma kümneaastase ajakirjanikukarjääri jooksul olen pidanud kokku seadma, kuid kusagil seal tipus küll. Võib vaid ette kujutada, mida mõtlesid Hiiu Pubi töötajad, kui kuulsid, milleks me nende poksikotti kasutada soovisime. VILJAR VOOG
AASTA LUGU AJAKIRJAS
Verni Leivak, „Siiri Känd: „Mu elu on nagu bumerang““, Naisteleht 55+ juuni 2019
Millegipärast oli elu mullu kevadel kuidagi eriti kiireks läinud ning mäletan, et kohtusime laulja Siiri Känd-Ashileviga puhkepäeval, 1. mail. Võtsime kohvikus istet ja jutt hakkas jooksma. Siiri rääkis emotsionaalselt, avatult ja avameelselt – selline intervjueeritav on iga ajakirjaniku unistus. Kuni märkasin, et diktofoni patarei oli tühjaks saanud.
Paanika jäi aga ära – juttu salvestada saab ju ka taskutelefoniga. Teadsin, et paljud kolleegid kasutavad igapäevatöös just seda võimalust, aga mina polnud veel proovinud. Ja kui vestlus läbi sai, vajutasin valele nupule ning salvestusest ei jäänud jälgegi. Väga „tore“, kas pole? Eriti veel kiirel ajal.
Õnneks oli Siiri nõus veel kord kohtuma ja oma lugu veelgi detailiküllasemalt jutustama. Mis näitab taas, et head lood sünnivad vaid siis, kui ka intervjueeritav on heast tulemusest ja koostööst huvitatud. Oleks vaid selliseid inimesi rohkem! VERNI LEIVAK
AASTA POSITIIVSEIM LUGU
Läinud aasta osutus sedavõrd positiivseks, et aasta positiivseima loo auhind läks jagamisele.
Katrin Helend-Aaviku, „16aastane Markos: „Mulle meeldib voki häält kuulata. Ketramine on nii rahustav tegevus““
ÕL, 6. märts 2019 (lk 10–11 )
Kui märkasin Facebooki käsitöögrupis Villakambri postitust, mille juures oli ka foto voki taga ketravast teismelisest noormehest, teadsin kohe, et temaga tahaksin ma kindlasti kohtuda ja leheloo teha. Ma olin tõeliselt üllatunud – kas tõesti praegusel internetiajastul, kui vokke võib leida vaid vanaemade pööningutelt või muuseumidest ja isegi keskealised, rääkimata noortest neidudest ei tea enam, kuidas neid kasutada, on olemas üks 16aastane noormees, kes oskab ja tahab selle vana riistapuu rõõmsalt vurisema panna! Ja veel oma vanatädi voki, millele ta uue elu sisse tallas. Mäletan hästi seda varakevadist päeva, kui fotograafiga Jõhvi, Markosele külla sõitsime – külatee tema koduni oli jääs ja libe kui klaas, räästad tilkusid ja soojas toas vurises uinutavalt vokk. Püüdsin ka ise Markose juhendamisel esimest korda elus vokirattale hoo sisse saada, aga jäin täitsa jänni. Markosele palju jaksu, jõudu, jätkuvat indu ja tahtmist vokk vurisema panna! KATRIN HELEND-AAVIKU
Helen Serka-Sanchez, „Vahva Annabel – kass, kes käib kõikjal koos perenaisega“
Nipiraamat, juuni 2019
Kuulsin kass Annabelist, kes on omamoodi Instagrami kuulsus, juhuslikult. Kui läksin uhke valge karvapalli ja tema perenaise Reglyga kohtuma, siis sain aru, et tegu on erilise sõprusega. Praegu mõnusalt hoitud Annabeli elutee on olnud üsna keeruline, kuid õnneks leidub inimesi, kes ei pelga ka raskes tervislikus seisundis looma eest vankumatult hoolitseda. Nüüd liigub vahva duo koos nii linnatänavatel, ehituspoes kui ka matkaradadel. HELEN SERKA-SANCHEZ
AASTA TARBIJALUGU
Asso Ladva, Evelin Kivimaa, Erki Pärnaku, Märt Niidassoo, „Õhtulehe katse: milline firma toob pakiautomaati kohale munad, milline teeb neist omleti“
ÕL, 13. aprill 2019 (lk 6–7 )
Postiga saadetakse nüüdsel ajal igasugust kraami. Vahepeal tahtis Õhtulehe kaebuste raamat lõhkeda kurtmiste kätte, kuidas inimesteni jõuavad rebenenud, muljutud või suisa purustatud pakid. Tuli asi käsile võtta ja uurida, kuidas pakifirmad meie saadetistega ümber käivad. Leidsime, et katseks on sobiv saata Tartust Tallinna kanamune. Tartlane Asso Ladva istutas munad korralikult restidesse ja pani need omakorda pappkarpidesse, nii et purustada sai neid ainult väline jõud. Peast käis läbi ka mõte, et paneks veel kile ka ümber, aga see jäi siiski tegemata – lootuses, et nii hullusti pakke ei lõhuta.
Kolme suure pakifirma automaatidest läks mune välja võtma tallinlane Evelin Kivimaa. Video- ja fotograaf Erki Pärnaku jäädvustas ehedad tunded ja kiljatused, mida Evelinis tekitas kohtumine munapudruga. Nii Omniva kui ka DPD purustasid enamiku munadest, vaid Itella SmartPost tõi need kõik tervena kohale. Lisaks Asso ja Evelini kirjutatud artiklile sündis munade rännakust ka video, mis tänu Märt Niidassoo osavale montaažile oli ühtaegu asjalik ja humoorikas. Seda jagati Facebookis nõnda palju, et sotsiaalmeedia oli rebupritsmetega ühtlaselt kaetud.
ASSO LADVA, EVELIN KIVIMAA
AASTA OLEMUSFOTO
Teet Malsroos, „Pereäri lõpp“
Hea pildi saab ainult tänu inimestele, kes ei karda ei oma rõõmu ega kurbust välja näidata isegi siis, kui pressifotograafide kaamerad ümberringi välguvad. Iga pildistamise juures on aga vaja enne teada ka kogu sündmuse tausta. Töö käigus liigub mõte tihti sündmustest eespool ning kui see mõte ja reaalne tulemus kokku langevad, siis ongi õige hetk tabatud. Tänan oma seniste piltide kangelasi ja loodan edaspidi kohtuda veel paljude toredate ja huvitavate inimestega.
TEET MALSROOS
AASTA SPORDILUGU JA AASTA INTERVJUU
ÕL, 5. märts 2019 (lk 1 ja 18–19)
See oli emotsionaalselt äärmiselt keeruline intervjuu, sest minu vastas istus murtud mees, kes teadis, et tema pilt on järgmise päeva Õhtulehe esikaanel ja elu pöördub pea peale. Täit tõde, miks ta oma loo just mulle usaldas, teab ainult mees ise. Minu jaoks on see märk, et järelikult olen kuskil midagi õigesti teinud. See on tore teadmine.
Kõik juhtus nagu filmis. Pühapäeva õhtupoolikul, paar tundi enne „Aktuaalset kaamerat“ mu telefon piiksatas. Sõnum Algo Kärbilt. „Kas meil oleks võimalik seoses Seefeldis lahvatanud skandaaliga homme hommikul Otepääl nelja silma all kohtuda?“ uuris ta teemat täpsustamata. Ootamatu. Põnev. Ja salapärane. Mäletan, kuidas adrenaliin vallutas mu keha. Oli selge, et nüüd on vaja tegutseda, mitte mõelda. Avasin instinktiivselt bussipiletite müügiportaali ja samal ajal valisin vasaku käega ülemuse numbri. Vuristasin talle info ette. Ta nõustus, et saagu mis saab, minemata ei saa jätta.
12 tundi hiljem, kui Tallinn alles ööunest virgus, sammusin reipalt bussijaama poole. Ma ei teadnud endiselt, millest nelja tunni pärast juttu tuleb ega saanud seetõttu ka küsimusi ette valmistada. Ütlen ausalt, et tõde lõi puuga pähe. Arvasin, et küllap kuulen mingit delikaatset taustainfot, millest on kasu ehk kunagi tulevikus. Nagu selgus, eksisin rängalt.
MART TREIAL
AASTA TIIMITÖÖ
Deivil Tserp, Stanislav Moškov – lugude seeria Eesti sportlaste ja presidendi käekäigust Venemaal
Jelena Välbe: Venemaal istuks Mati Karlovitš juba vanglas! ÕL, 27. aprill 2019 (lk 38–39)
Jelena Välbe: ma ei oleks suutnud Eesti eest võistelda – olen siiski venelane ÕL, 6. mai 2019 (lk 16–17)
Olümpiavõitja Riisman 1980. aastal: 20 minutit kaklust miilitsaga, hüüe „Elagu vaba Eesti!“ ja kirsalöök näkku ÕL, 17. mai 2019 (lk 20–21)
MMil rasedana võistelnud Anne Horina: aasta lõpus tehti ajuloputust, mul oli hea meel, et see jama läbi sai! ÕL, 21.mai 2019 (lk 24–25)
Ei mäleta enam täpselt, mitu korda ma enne Venemaale minekut sinna helistasin ja kokkuleppeid sõlmisin – samamoodi tegutses ka fotograaf Stanislav Moškov –, aga lõpuks sai kõik paika ja võisime Moskvasse lennata. Meid ootas heas mõttes pöörane ettevõtmine. Üheksa päeva sisse mahtusid nii intervjuud huvitavate inimestega kui ka Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi ja Venemaa riigipea Vladimir Putini kohtumise kajastamine.
Alustasime ringreisi spordiintervjuudega. Saime olümpiavõitja Mait Riismani esimeseks surma-aastapäevaks siira intervjuu tema leselt ja poegadelt. Samal õhtul õnnestus meil teha põhjalik intervjuu NSV Liidu koondist esindanud Eesti kettaheitja Anne Salak-Horinaga. Järgmisel päeval kajastasime Kaljulaidi ja Putini kohtumist.
Uue päeva hommikul oli intervjuu legendaarse suusataja ja Venemaa praeguse suusajuhi Jelena Välbega. Seejärel sõitsime rongiga Nižni Novgorodi ja usutlesime hokikeskkonda naasnud Toivo Suursood.
Järgmisel hommikul võtsime uuesti suuna Moskvasse ning vestlesime Venemaal multimiljonäri teenistuses tegutseva eestlase Huko Silla ja ka tema tööandjaga. Intervjuud tehtud, läksime Sotši lennukile. Umbes pool tundi pärast maandumist olümpialinnas alustasime intervjuud Abhaasia eestlannaga, kes rääkis Eesti kogukonna keerulisest elust ja vaiksest väljasuremisest selles piirkonnas.
Järgmised kaks päeva tiirutasime endistel olümpiaobjektidel ja vestlesime inimestega, et maalida tõetruu pilt Sotšist viis aastat pärast skandaalset olümpiat.
DEIVIL TSERP
Kommentaarid